Tiina, kes on nii rahvaülikooli õpilane kui õppija kirjutab sellest, kuidas kursustel tekib imeline energia, head ideed hõljuvad justkui õhus, kust need kiirelt ära nopitakse. Erinevalt elualadelt ja erinevate taustadega inimesed tulevad kokku ja vähemalt paari tunni jooksul nädalas on neil ühine eesmärk – valmistada endale midagi ilusat. Heas seltskonnas õnnestub see alati ja tulemused on kadestamisväärsed.
Ma armastan Tartu Rahvaülikooli! Ma olen selle kooli õpilane ja õpetaja. Muide, seda saab teha korraga. Ühel aastal hakkas mu kolleeg ilmutama enneolematuid võimeid viltimises, pakutrükis, keraamikas, õmblemises, nahatehnikates. Nobedad näpud olid tal ennegi, aga nüüd äkki kõik need valdkonnad korraga ja nii heal tasemel. Kui selgus, mis selle taga on, alustasin samuti kohe õppimist rahvaülikoolis, esimesena kursusega „Toote disain ja suveniiride valmistamine“. Imelised õpetajad! Keret Altpere oskas teha disaini olemuse puust ja punaseks, Pille Pattak näitas, milline hing on ja millist soojust õhkub südamega tehtud nukust, Maila Käos tutvustas nahakunsti tehnikaid, milles on lõputult võimalusi ja minu süda juba pikaajalise nahadisaini austajana oli lõplikult võidetud. Otsustasin, et kunagi tegelen ka mina nahadisainiga meistri tasemel. Aeg läks mööda, aga õnneks tuletavad iseendale antud lubadused end aeg-ajalt jälle meelde, et teele sattunud võimalusi maha ei magaks ning sunnivad õigel hetkel tegutsema.
Läbitud kursustest soovitan ma ka Eva ja Kristeli keraamikakursusi. Ma saan aru, et need on niigi väga populaarsed, aga no tõesti, õigusega. Sellest uhkuse tundest, kui oled lõpetanud ema köögi remondi, seinas tapeedimustrist inspireeritud elementidega kipsvormist tulnud omavalmistatud plaadid, tahad kaua kinni hoida. Proovige järgi!
Ja siis sai minust rahvaülikooli masintikitud aksessuaaride valmistamise kursuste juhendaja. Masintikkimist nuusutasin koolis töötades ja ma olen väga tänulik käsitööõpetaja Merle Randlale, kes seda valdkonda kolleegidele tutvustada viitsis. Õpetajana on hea tunne, kui kursusel osalejad ka hiljem su telefoninumbrit unustanud ei ole. Nende andekatest ideedest on alguse saanud mitmed imelised tikandid, mis kaunistavad näiteks balli- ja pulmakleite. Täheldan tihti, et kursustel tekib imeline energia, head ideed hõljuvad justkui õhus, kust need kiirelt ära nopitakse. Erinevalt elualadelt ja erinevate taustadega inimesed tulevad kokku ja vähemalt paari tunni jooksul nädalas on neil ühine eesmärk – valmistada endale midagi ilusat. Heas seltskonnas õnnestub see alati ja tulemused on kadestamisväärsed. Lisaboonusena sõlmitakse ka kasulikke tutvusi ja nii mõnigi saab tõuke meeldiva teemaga tõsisemalt tegelema hakata.
Kirest masintikkimise vastu on koos programmeerija Marge Haugiga alguse saanud Eesti esimene tikandifailide veebipood embroideryfile.com, mille klientideks on imelist Eesti käsitööd tikanditega kaunistavad väikeettevõtjad kui ka hobitikkijad nii meilt kui välismaalt. Lisaks oma disainidele peame pidevalt läbirääkimisi kunstnike ja käsitöömeistritega, et nende imelist loomingut tikandifailidena masintikkimise sõpradeni tuua.
Ma tahan öelda, et need, kel veel tõelist hobi ei ole, leiavad Tartu Rahvaülikoolist selle suurema vaevata. Nii õpetajad kui kursusekaaslased on siin tohutult inspireerivad. Ja kui oled leidnud hobi, millega saanud tegeleda tõelise kirega juba aastaid, on see suur õnnistus ning teatud hetkest on ehk mõistlik astuda juba samm kõrgemale, professionaali tasemele. Seetõttu vaatan ma nüüd lisaks masintikkimisele ka nahadisaini nüanssidesse erilise süvenemisega ning unistan tikitud romantilise hõnguga nahkaksessuaaride kollektsioonist. Ma kavatsen selle „nahaasja“ ju ikka korralikult selgeks saada. Ja esimene professionaalina valmistatud kott, Keret, on Sulle!
Rahvaülikool annab tõuke selleks, et imaginaarsetest unistustest seoses oma hobiga saaks kunagi reaalsus. Ära ennast ainult ise alt vea!
Tiina Kraav
