
Mõni minut enne esimest salvestust Maniwaldi jaoks. Stuudios Grete Laidi Aarsalu, et õpetada “linti”, kuidas mõjusaid esitlusi kokku panna.
I osa: aasta täis murranguid
Hilissügisene tuul vihiseb õhutusavast ja iga vaikselt vahetatud sõna kaigub väikse ruumi seintelt vastu. Sellest siis saabki meie tulevane õppestuudio. See risttahukas, mis oma lühikese õppeklassiks olemise ajal kandis hellitusnime „vagun“ – kui kummalegi poole mahtus üksteise taha kolm lauda-tooli ja kitsas vahekäik koolituskonduktorile dikteeris tema vormi.
Kui klass sai endale projektorilina asemele piraka nutiteleri, muutus ta digiklassiks, kuid juba enne seda oli ta olnud ka kangastelgede ruum ning kontor. Meie koolile omane mitmeotstarbelisus ja ajalooline telg, kätketuna loetud ruutmeetritesse. Aga nüüd peab sellest saama stuudio. Miks?
Kohane või sure ehk …
Pandeemia oli koolile „uju või upu“ valikukoht. 2020. aasta veebruaris on Tartu Rahvaülikoolis veebikoolitusi… ümmargune null. Märtsi lõpuks on kõik, mida saab veebi vahendusel toimima panna, sinna ümber suunatud.
Kappidesse lisandub järjest tehnilisi vidinaid, 80 koolitajat tuleb õpetada oma tunde veebis läbi viima, sadadele õppijatele tehnilist nõustamist pakkuda, lisaks koostada erinevaid juhendeid, mille abil nii koolitajad kui ka õppijad saavad probleeme iseseisvalt lahendada. Käsukorras uksed sulgenud asutuse kohta toimub järsku mõõtmatult palju ja tempo on metsik.
“Kuid loodus tühja kohta ei salli ja kus üks paneb õppimise pausile, avastab teine esmakordselt enda jaoks võimaluse.”
Täiskasvanud õppijate jaoks on see periood ka psühholoogiliselt väsitav. Ei ole just vähe neid, kes loobuvad meie tüüpi õppimisest ja enesearendamisest, et lihtsalt toime tulla muutunud olukorraga. Või jääda ootama aega, mil saab naasta klassiruumidesse, vaadata kaaslastele silma liigväheste piksliteta, ravida oma ekraanitüdimust. See kõik on inimlikult nii arusaadav.
Kuid loodus tühja kohta ei salli ja kus üks paneb õppimise pausile, avastab teine esmakordselt enda jaoks võimaluse. Kuigi Tartu Rahvaülikooli põhiõppija elab Tartumaal, oli juba enne pandeemiat meil õppijaid igast maakonnast, seal hulgas omajagu pealinnastki.
Kuid veebiõpe muudab raadiust. Loomulikult kasvab teistes maakondades elavate õppijate arv. Kuid ühtäkki on meil õppijateks eestlased üle maailma. Realistlikult seavad ajatsoonid mõistlikkuse piiri. Kuid sedagi piiri saab nihutada.
Maniwaldi avalehele
Järjelugu “Klassiruumist videoplatvormile” jutustab erinevate kaadritaguste vaadetena sellest, kuidas Tartu Rahvaülikooli viimaste aastate hüpped veebiõppesse ja videoõppesse on toimunud, mis mõtte- ja tehniline töö on nende taga ning kuidas kriisides ja muutuvates oludes organisatsiooni eesmärkide poole püüelda. Ehk lühidalt, kuidas vaid klassiruumides toimetanud kool pani püsti oma videoõppe platvormi. Või veel lühemalt, kuidas tehakse vabahariduse “vorsti”. Järgmine osa räägib sellest, kas tehnoloogia muudab meie õppe olemust (läbi mitme meie praktilise kogemuse).