Juunis avastasin kodulehelt, et rahvaülikool korraldab balletikoolitust. Kohe panin ennast kirja! Ja jäin elevusega 1. oktoobrit ootama.
Miks tahab sügavalt neljakümnendates naisinimene balletti õppida? Jooga, pilates, nabatants, kepikõnd – jõukohaste võimaluste vähesuse üle kurta ei saa. Miks siis?
Eks ikka armastusest ning lugupidamisest selle imelise distsipliini vastu, kauneim kõigi liikumiskunstide seas. Imeilus muusika sinna juurde.
Loomulikult on mul omad ootused: istuv eluviis ning mitu korda põetud borrelioos lausa nõuavad liikumist. Ehk siis trenni minemist. Ballett, siit ma tulen!
Juhendaja on Aivar Kallaste ja ta ootab meid, balletikursuslasi, väikeses Vanemuises. Hakkame higi (kes teab, võib olla ka verd!) valama 3. korruse treenigsaalis. Peegelsein ja stanged – nagu päris!
Tagane, mugavus!
Teatrigarderoob asub 0-korrusel ning trepist üles ronides mõtlen mugavale liftile…. Kriuksuvad põlved viivad kolmandale korrusele. Meid on palju, 16 kui täpsem olla. Me ei tea, mis meid ees ootab ja Aivar Kallaste vaatab kavala naeratusega. Vähemalt mul hakkab küll kõhe.
Saame materjali prantsusekeelsete mõistetega, joonistused juures. Uurin neid, täitsa head joonistused, paraku jalad-käed pelgalt vaatamisest koostööd tegema ei hakka.
En face, epaulement croise, en dehorse, preparation, passe par terre… Sukeldun koos 15 kaasvõitlejaga klassikalise balleti nõudlikku maailma, saatjaks L. Minkuse “La Bayadere’i” Varjude kuningriik.
Ka karud õpivad tantsima
10 balletikursuse korda läheb viuhti! mööda. Keegi ei tõmmanud stanget seina küljest lahti, verd ei valatud, aga higi seevastu küll. Tihtipeale kippus üks jalg üle jääma või mõlemad sõlme minema.
Saba sisse, kõht selga toetama, rind ette ja kael luigeks. Esimene positsioon jaaaaa…. läheb lahti!
Minu veendumus peale neljandat tundi, et olen karu, lõplikult ei hajunud, kuid ka karud õpivad tantsima. Ning milline ülev tunne, kui lõpuks pas de bourrée puhul jalgu enam üle ei jäänud. Ballett on imetore.
Suur tänu õpetaja Aivar Kallastele kannatlikkuse, pühendumise ning huumorisoone säilitamise eest! Kindlasti kohtume veel!
Eva Krivonogova, rahvaülikooli keraamikaõpetaja
