Tartu Rahvaülikooliga seob mind pikk ja sisukas ,,ajalugu“. Nimelt alustasin 2006 oma keelerännakuid õpetaja Evelin Ranna sõbralikul juhendamisel. Prantsuse keel pole aga lihtsate killast: väänasime ja käänasime oma suud, aga tuli tunnistada – õpetaja oli palju tublim kui meie!
Eestis kestab pime aeg märkimisväärse aja aastast ja see periood on õppimiseks parim aeg. Suvel aga tahaks kogutud teadmisi elus endas katsetada: võõrastes külades kolistada ja mägedes turnida. Siia sobiks araabia vanasõna, itaalia päraselt: “Colui che vive vede molto, ma colui che viaggia vede di più.” Lisaks higile ja vaevale nõuab selline vaba aja veetmise viis enesestmõistetavalt ka võõrkeelte oskust.
Itaalia pakub rännuhuvilisele kõike: mägesid, kultuuri ja muidugi head toitu. Saapamaaga tutvusin esmakordselt aastal 2000, aga oma itaalia keele unistuse täideviimist alustasin alles seitse aastat tagasi Rahvaülikoolis, esimeseks õpetajaks Anneli Kurm. Vahel aga lihtsalt veab – mägi tuleb Muhamedi juurde. Saatus viis kokku Tartusse saabunud karismaatilise lõunaitaallase Simone Cassanoga. Tema näol kukkus innukale keeleõppijale kingitus otse sülle – ole ainult varmas kõike ahmima.
Meie itaalia keele grupist kujunes aastatega sõpruskond. Võin Urmasele helistada ja paluda tööreisilt kaasa tuua ajakiri ,,Bell´Italia“. Tema maamaja uksed on alati suve lõpu tähistamiseks avatud, muru niidetud ja saungi köetud. Meenutamist väärib kaunil mai kuul mootorpaadiga väljasõit Võrtsjärvele, meie lustlik seltskond pardal. Simone grillitud kaelakarbonaad kaob hetkega ja öö saabudes pakib hea sõber Urmas kõigile kaasa äsja suitsuahjust võetud latika. Alati rõõmsameelse Õie näpunäidete kohaselt valmib hilisemas elus noorperele ahvatlev pulmatort. Evega trehvame nii kontserdil kui kohvikus. Pole seegi saladus, et oma miniaga kohtusin esmakordselt just itaalia keelt õppides – nii usinat inimest polnud varem näinudki!
Uue avastamine innustab ja 2015. aastal teen itaalia kultuurist kõrvalepõike hispaania keele radadele, ikka Tartu Rahvaülikoolis. Õpetaja Damaso Ortiz on vist kõige markantsem kuju minu pedagoogide pikas plejaadis, juba Miina Härma Gümnaasiumi koridoris jäi ta oma laheda olekuga silma. Mulle meeldis tema õpetamise omapärane, aga kindel stiil: iga tunni lõpuks pidi sul ajukäärudesse juba midagi settinud olema. Pean tunnistama, et kahe sugulaskeele korraga õppimine polegi nii kerge nagu räägitakse: liigne sarnasus tekitab paraja kaose. Kursuse lõppedes aga räägime enda suureks imestuseks elementaarsel tasemel hispaania keelt – kogenud õpetaja ja hea meetod tagavad kiire edasimineku.
2015-2016 jälle Rahvaülikoolis. Tekib äkkmõte putitada üles prantsuse keele ,,varemed“. Õpetaja Merike Sule elukogemus Prantsusmaal annab julgustava süsti alustada järjekordselt üsnagi keerulise keelega ja uute rühmakaaslastega – igal aastal aina noorematega.
Ühtäkki avastan, et mu endine keeleõppurist grupikaaslane Terje Kruusimaa töötab Rahvaülikoolis keeleõppe koordinaatorina. Meie eluteed ristusid vist 2003. aastal, aga hoopis ühes teises koolis – üks ,,keelering“ saab vist nüüdseks täis! Terje innustab küll uuel hooajal kreeka keele kursust võtma, aga …pean sügavalt sisse hingama, passi vaatama ja eks tuleb ka uus motivatsioon leida. Ma veel otsin oma ,,spunki“.
Mis oleks küll saanud, kui Rahvaülikooli poleks olnud!? Ei taha isegi mõelda – kõik eelpool mainitu ja rohkemgi veel oleks olemata olnud. Õppida on tõesti mõnus ja võõrkeele õppimine ei lõpe ju kunagi.
Aitäh! Elame, näeme!
Ülle Pruks
