Olen mõnda laulukest VÄGA palju oma 1 a 8 kuusele pojale laulnud. See väike repertuaar on väga ära tüüdanud, mind küll vähemalt. Niisiis otsustasin rahvaülikooli hällilaulude kursusele minna. Põhjus osalemiseks oli ka see, et ega viisipidamatutele laulmise õpetust eriti ei pakuta… Kursuse kirjelduses oli nii armsasti kirjutatud, et emad ja vanaemad on läbi aegade lastele hällilaule laulnud ja …
…viisipidamine pole osalemiseks üldse oluline.
Ausalt öeldes jääb mu laps üsna kergelt magama ja väga suurt vajadust hällilaulude oskamise järele pole, aga ma usun, et lapsele mõjub ema laul hästi. Kas ka alati uinutavalt, ei tea…. Rääkisime enne kursust rahvaülikooli lauluõpetaja ja Vanemuise ooperisolist Simo Breedega, et tema on laulnud oma lapsele kogu oma ooperirepertuaari ette ja laps on ikka kehv magaja. Mina aga laulan pooliku tekstiga paar laulujoru omal viisil ja laps magab üldiselt väga hästi. Tegime siis loogilised järeldused, et kuidas lapsele laulda tuleb.
Niisiis seadsin sammud kursusele.
Ma ei kujutanud muidugi ette, kui viisipidajad või viisipidamatud teised on, aga ma arvasin, et ette laulma ikka ei panda ja ei öelda, et sina laula vaikselt. Lootsin, et kuidagi laulan koos teistega lood ära ja kodus rahulikult harjutan. Istusime laua taga ja nii kui koolitaja oli meid tervitanud, hakkas ta ees laulma ja meie järgi. Päris mõnus sissejuhatus! Seejärel saime omavahel lähemalt tuttavaks. Selgus, et juhendaja Marju Järvpõld on saanud 7 kuud tagasi vanaemaks ja seetõttu on hällilaulud eriti südamelähedased. Rahvaülikool kutsus teda koolitama muidugi teadmata tema seisu, aga läks kümnesse. Osalejaid olid seinast seina, nii 10 lapselapsega vanaema kui 6 nädalase esiklapse ema, nii koorilauljad kui minusugused omal viisil lauljad.
Enne laulude õppimist tutvustas koolitaja erinevaid unelaule. Paljudel läks silm särama Jaan Tätte laulu peale: on lõppend tööke ja algab ööke…. Otsustasime selle lisaks planeeritud repertuaarile ära õppida.
Kui Jaan Tätte selle ära laulab, siis saame ka meie hakkama!
Unelaul ei peagi olema spetsiaalselt unelaul. Huvitav oli märkama hakata laule, mis sobivad hästi unelauluks. Tavaliselt aeglane, kordustega, mõtlik, helge, pigem neutraalne.
Koolitaja julgustas sõnu ja ka viisi enda jaoks sobivaks tegema. Peaasi, et oleks mõnus ja mugav laulda. Vahepeal ta vist korraks unustas, et enamasti on tegemist siiski väga amatööridega, küsis, et kas võtame sellelt või tollelt kõrguselt. Selle peale tuli mitmest suust korraga vastus, et nii nagu tuleb.
Mulle meeldis mõte, et unelaul on nagu mantra – heade soovide kordamine oma lapsele.
Seetõttu on eriti oluline valida sõnad, mis on enda jaoks hästi õiged. Vitsakimbu võib asendada lillekimbuga, pole probleemi.
Rääkisime ka, et hällilaul on ka hästi oluline lapsevanema rahustaja. Kui ise rahuned, siis laps samuti.
Unelaule on suhteliselt lihtne õppida, enamasti kolme noodiga saab hakkama nagu öeldi. Mulle meeldis, et suutsin isegi nooti jälgiga, sest laulud on nii aeglased.
Koolitaja oma sooja suhtumise ja entusiasmiga inspiratsiooniks ja koju läksin lauldes!
Kodus võtsin oma uue lemmiklaulu korralikult ette. Laps oli potil ja mina hakkasin harjutama, tähelepanelikult nooti jälgides, et siis magamamineku ajaks oleks laul peas ja enam-vähem selge.
Ta jälgis tähelepanelikult minu pingutusi. Ei tea, kas mõjus une-eelne laulmine, aga igal juhul kui panin ta voodisse, siis ta vajus unne enne kui sain oma korralikku esiettekande teha.
Ingrid Leinus, rahvaülikooli kursuslane