Ühiskonda, riiki ja kohaliku elu toimimist puudutavates otsustes tahaks ühel või teisel hetkel kaasa rääkida pea igaüks meist. Kuidas seda kõige paremini teha nii, et teiste arvamused samuti arvestatud saaks, on oluliselt keerulisem. Seetõttu tundus Vabaühenduste Liidule ja Eesti Rahvaülikoolide Liidule, et tasub ühiselt demokraatiateemaline koolitus ellu kutsuda.
Demokraatiahariduse kursuse koolitaja ja Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf selgitas 30. jaanuaril Kuku Raadio saates „Tartu linnatund” oma motivatsiooni demokraatiat praktiliselt õpetada:
„See mõte tuli meil tegelikult juba üsna ammu. Aastaid on edendatud Eestis kodanikuharidust, aga selle sihtgrupiks on olnud peamiselt noored – kooliõpilased. Me tundsime, et tegelikult oleks samasugust haridust vaja ka täiskasvanutele. Eriti inimestele, kelle kooli lõpetamisest on juba mõningad aastad möödas või, kes veel enam, lõpetasid kooli nõukogude ajal. Nendel see selge ülevaade, kuidas meie riik toimib, missugused on mingite asutuste ülesanded ja rollid, on mõningatel inimestel puudu ja see paratamatult tekitab ka rahulolematust.”
Kuula Kuku Raadio täispikka intervjuud Kaiga siit (alates 22:45):
Elulised olukorrad annavad hea õppeainese
Näiteid olukordadest, kus kodanikuna keerulisi otsuseid langetada tuleb, jagub küllaga. Nende tarbeks tasub teada, kuidas ja millistel eeldustel demokraatia ja õigusriik toimivad, kuidas kaasa rääkida, kelle poole pöörduda.
Alati ei ole selge, kuhu oma küsimustega pöörduda.
Koolituse kaheksa kohtumist viiakse läbi kodanikuühiskonna ekspertide poolt, kes näitavad teed targema kodanikuosaluseni. Boonuseks on kindlasti see, et kohtumised jätavad omajagu ruumi ka osalejate kogukonna probleemide tõstatamiseks ja analüüsimiseks ning lubavad küsida demokraatia toimimise küsimusi, mis neid enim huvitavad.
Näiteks elad kohas, kuhu suurettevõtja kavatseb rajada Eesti suurima kanala. Kohaliku elu hoidmiseks on uued töökohad vajalikud, kuid kära ja hais halvendavad elutingimusi. Mis siis, kui kanala asemel on elektrijaam, puidurafineerimistehas või vangla? Milliseid lahendusi või kompromisse näed? Kuidas ja kui palju saad otsustada, kes või mis sinu “tagaaias” ette võetakse?
Aga, mida teha olukorras, kus kohaliku perearsti nimistus on 500 hinge, arst ise aga 80 aastane ning asendajat piirkonda tulemas ei paista? Pereõde, kes teenuste kättesaadavust tagab, arsti pensionile jäämise järel üksinda töötada ei saa, järgmine perearst on aga 30 kilomeetri kaugusel ja sinnagi sõidab mõni üksik buss. Mida teha? Kolida ära? Loobuda ootusest arstiabile?
Või kui sinu põhikooli lõpetava lapse koolist lahkus ainus matemaatikaõpetaja? Uut õpetajat leida ei õnnestu, asendajad üha vahetuvad, eksamid tulevad aga mürisedes vastu. Mida hakata pihta lapsevanemana? Kaevuda ise õpikutesse ja minna lapsi järele aitama?
Või oled hoopis töökohal rahulolematu ja tahaksid uut väljakutset? Ära minnes jääd aga ilma hüvitistest ning majandusliku olukorra ebakindlus seda ei luba, viimasest koolitusest on aga möödas kümmekond aastat, keegi avalisüli uuele kohale ei oota. Milliseid võimalusi paistab?
Kodanikuharidus äratab huvi
Neile ja paljudele teistele küsimustele ning väljakutsetele otsime lahendusi demokraatiahariduse aines. Tule ja saa teada, kuidas aidata kodukohal ja ühiskonnal laiemalt õiges suunas liikuda. Esimene, juba käimasolev demokraatiahariduse grupp, täitus oodatust kõvasti kiiremini.
“Suur huvi demokraatiahariduse vastu näitab, et inimesed tahavad ühiskonnas rohkem kaasa rääkida ja lüüa ning otsivad selleks viise,” ütles Kai Klandorf. Seepärast avasime ka lisagrupi, mis stardib juba selle kolmapäeva, 12. veebruari õhtul.
