Mika Keränen STENCIL-portree kursusel

Miks ma üldse läksin?

Läksin Rahvaülikooli stencili kursusele pisut veidral põhjusel. Millegipärast mulle tundub, et paljud teised arvavad samuti, aga selleks Rahvaülikool ongi, et tunda ennast vabalt haridusmaastikul. Õpid iseendale, põhiline, et on lõbus! Minul oli ka, ma olen ikkagi juba 44 aastat vana ja mind ajab muigama see, et mul on vaja pugeda tänavakunstniku nahka uue lasteraamatu jaoks. Ma võiks ka seda mitte teha, aga siis tuleks raamat jama.

Kirjanik peab jagama matsu. Üks nõu, mida annan noortele, on alati sama – kirjutage sellest valdkonnast, mida tunnete. Nii olen talitanud ka ise, kirjutanud näiteks jalgpallist, mida armastan. Vahel tuleb aga mõni asi selgeks õppida, täpselt selline lugu on stenciliga.

Mu uus raamat, mida hetkel kirjutan, räägib nimelt tänavakunstist. Supilinnas tegutseb nooruk, kes on värvinud koolimaja seinale teksti TAHAN ROOTSI PITSAT!

Raamatu lugu on mul praktiliselt peas, aga tunnet mitte. Emotsioone pole. Kõige suurem küsimärk on minu jaoks, mida mõtleb tänavakunstnik, kuidas ta tehniliselt oma stencili ära teeb ja mis tunne on üldse lasta purgist värvi. Seda tahtsin ma teada.

Õpetajaks oli Von Bomb, kelle töid teadsin nii linnapildist kui ka Facebookist. Ma teadsin ka, et ta on juhendanud taolisi töötubasid ennegi, nii et läksin julgelt kursusele.

  

Minu esimene üllatus oli see, et kohal on reipad naised, ja mitte mehi. Lihtsalt veider oli jälle märgata, et nii vabahariduses kui ülikoolides on naised valdavas enamuses. Kas mehed on tõesti nii saamatud?  Too tolleks. Juhendaja, mees, Von Bomb, oli väga tore. Ma segasin teda küsimustega võimalikult palju, et ta saaks aru, mis tasemel on klassi kõige lollim ehk mina. Oma rumaluse tunnistamine on õppimise algus. Von Bomb oli väga kannatlik ja üsna kiiresti saingi ree peale.

Ader paika

Koolituse alguses seadsime atra, tutvusime stencilportree põhitõdedega ja panime paika oma isikliku tööplaani. Enamus naistest tegi stencili enda pildist, aga mina tuhnisin oma tütarde instagrammis ja proovisin leida sellise pildi, millest oleks lihtne teha stencilit. Lõpuks leidsin ka ühe foto Emmast ja sellest tuligi minu töö. Saatsin selle Von Bombile, kes tuunis seda stencili joonistamiseks ja järgmine nädal, meie kursuse teises osas, tegin portree ära. Ikka Von Bombi abiga kuni lõpuni. Pilt tuli väga vahva ja ka modell jäi rahule, mis on muidugi eriti kift.

Must kindakäsi värises

Kursus oli igati lahe. Minu jaoks toimus kõik siiski veidi kiiresti. Ma lihtsalt armastan uimerdada. Samas, tuleb tunnistada, et kõik käis tõhusalt. Kõik jõudsime teha oma stencilportreed ja sain teada põhilist, et kuidas see stencili tegemine käib. Nüüd võin juba kirjutada, kuidas “must kindakäsi värises, kui ta võttis värvipurgi ja kui võimas tunne oli see, kui ta tulistas värvi seinale!”

Seintele me ikka Vaksali tänava õppeklassis ei värvinud, ikka lõuendile, aga seina oskan kujutada ette ise ka.

Mika Keränen, kirjanik

Vaata rahvaülikooli kunstikursuseid siit! 

 

Liitu uudiskirjaga