Kristi ja käsitöö, kokanduse ning aianduse kursused

Kristi, kes pälvis Tartu Rahvaülikooli Aasta õppija 2014 tiitli räägib sellest kuidas ta käib rahvaülikoolis endale vaba aega ostmas, mida pere tema õhtustest äraolemistest arvab ja kuidas see lastele mõjunud on.

Kristi, miks sa Tartu Rahvaülikoolis käid?
See on haigus, millest enam lahti ei saa. Kui aus olla, siis võib ehk nii öelda, et ma olen siin käinud endale aega ostmas. Mul on 3 last ja kodus on keeruline iseenda jaoks aega leida. Siin saan pühenduda nendele asjadele, mis mind huvitavad. Õppides tekib tihti wow efekt – proovid midagi uut teha ja selgub, et nii lihtne see ongi. Käsitöö õpetaja Virve (Virve Valtmann-Valdson) samuti küsis ükskord, et miks sa siin käid – nokitsed vaikselt nurgas, kunagi ei esita küsimusi ja oskad juba kõike. Mind innustab ka teiste kõrvalt jälgimine – mida ja kuidas teised teevad ja ma tunnen, et õpin ka selle kaudu.

Peamiselt osaled sa käsitöö, kokanduse ja aianduse kursustel. Mille põhjal sa oma valikud oled teinud?
Tulin aiandusse, sest ostsime mõni aeg tagasi oma maja ja seal oli aias kõike vaja teha. Alguses käisin kiviktaimla rajamist õppimas ja nüüd talvel aiakujunduses. Käsitöö on juba maast madalast mind ümbritsenud. Minu vanaema oli tugev käsitöö tegija. Mul on väga hästi meeles, kuidas ta püüdis mulle heegeldamist õpetada. See tundus nii keeruline ja ma ei saanud midagi aru. Ma nutsin ja tõotasin, et ei hakka mitte kunagi sellist asja tegema, aga nüüd mulle meeldib. Ema oli mul super õmbleja. Ta tegi kõik ette ja taha ning hoolitses, et meil oleks vajalikud riided olemas. Lootsin ikka, et kui mul on ühel hetkel rohkem aega, siis palun, et ta oma oskusi minuga jagaks. Kahjuks ta lahkus meie seast eelmisel aastal ja ma ei jõudnudki õmblemist õppima. Õmblemise õpetaja meeldib mulle väga ja üldse mulle meeldib, kuidas rahvaülikoolis inimestesse suhtutakse. Olen pärit hästi suurest perest. Minu emal on 18 õde-venda. Tädid alati küpsetasid midagi head ja maitsvat ja mina tahtsin ka seda osata. Nii otsustasin tulla Werneri kondiitrikoolitustele. Ma võiksin ju kodus ka retsepti järgi teha, aga mul on hea silmamälu. Kui olen näinud, kuidas midagi tehakse, tuleb hiljem paremini välja.

Kuidas jõudsid rahvaülikooli?
Kui plaanisin õmblemist õppima hakata, siis mul oli mitu õppimisvõimalust silmapiiril. Tartu Rahvaülikooli tulin seetõttu, et siin on tööinimesel mugav käia, sest kursused toimuvad õhtuti ja nädalavahetustel. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma rahvaülikooli enda jaoks leidsin või mis oli see esimene kontakt. Arvan, et ma nägin ajalehes kuulutust ja uurisin siis edasi.

Eelmisel aastal osalesid 20 kursusel. Kuidas sinu lähedased sinu õppimistuhinasse suhtuvad? Abikaasa ja lapsed on väga toetavad. Algul mees ei mõistnud, miks ma nii palju siin käin ja jõuan koju alles õhtul poole kümne paiku. Aga kui ta ise esimese kursuse läbi käis, siis ta sai aru ja innustus samuti. Tõesti, eelmisel aastal oli ainult paar õhtut nädalas, mida ma rahvaülikoolis ei veetnud.
Olen mõnikord töökaaslastele viinud Werneri kondiitrikursustel õpitud retseptide järgi valmistatud küpsetisi. Nad on korduvalt öelnud, et ma võiksin iga nädal neile midagi pakkuda ja kui ma kunagi peaksin töölt lahkuma, et teha uut karjääri kokana või oma söögikoha avan, et ma siis annaks teada, kuhu ma lähen, et nad saaksid hakata seal tihedalt söömas käima.

Mis on sinu viimase avastused kursuste osas?
Avastasin enda jaoks Iiri pitsi ja nüüd tahangi seda õppima tulla. Veel tahan proovida keraamikat ja inglise keelt. Mul on 3 last, kellest 2 käivad koolis (5. Klassis ja 3. Klassis) ja õpivad muuhulgas inglise keelt. Mina ei ole seda kunagi õppinud ja keeled jäävad mulle väga raskelt külge. Samas keeleoskus on vajalik ja ma tahaksin suuta oma lapsi koolitöödes aidata kui nad seda vajama peaksid. Olen juba natuke uurinud ja arvan, et kõige paremini võiks mulle sobida inglise keele individuaalõpe. Saaksime tulla tütrega kahekesi, sest ka temale on keelte õppimine keeruline.

Mis on sinu elus tänu rahvaülikoolile muutunud?
Kui kursustel käima hakkasin, siis selgitasin oma lastele, et nemad käivad koolis ja nüüd tahan mina ka õppima minna. Ma ei ole enam nii palju kodus ja peate ise mõnede asjadega hakkama saama ja nad ongi muutunud oluliselt iseseisvamaks ja minul on rohkem aega enda jaoks.

Mida rahvaülikool sinu jaoks tähendab?
Varsti on rahvaülikool juba pere eest, sest tihti veedan siin rohkem vaba aega kui kodus. See ongi nagu teine kodu. Soovitasin ka oma abikaasal tulla toolide restaureerimise kursusele, sest teda huvitab puutöö. Ta leidis innustust ja nüüd on ta kirjas juba pehmemööbli polsterdamise kursusel. Koos tütrega oleme käinud ehteid ja fimosavist lilli meisterdamas.

Mida sa aasta õppija tiitlist arvad?
Minu jaoks oli tiitel tõsine üllatus, sest ma ei ole midagi teinud selle jaoks, et seda saada. Olen lihtsalt õppinud neid asju, mis mind tõeliselt huvitavad. Kui töö juures olles lõpetasin kõne, milles sain teada, et olen valitud aasta õppijaks, siis hõiskasin üle puhkeruumi. Ülemuselt auhinnale järgi tulemiseks vaba hetke paludes sain kõhklematu vastuse, et see pole üldse mingi küsimuski. Suured tänud, et mind on märgatud.

Millist kursust soovitaksid oma tuttavatele?
Raske on midagi konkreetset soovitada. Valikul tuleb igaühel siiski lähtuda oma huvidest ja kui huvide areaal on lai nagu minul, siis on valik keeruline. Olen kindel, et kui asi inimest ei huvita või ta ei tee seda südamega, siis ei tule ka välja. Mul on ka asju, mis esimesel katsel ei õnnestu. Ma ei löö käega, vaid proovin mõne aja pärast uuesti. Mõnikord on kasulik lasta teadmistel pisut laagerduda. Nagu see heegeldama õppiminegi lapsepõlves. Täna ma õmblen, heegeldan ja tikin ristpistes, kudumine õnnestub väga hästi.
Mulle meeldib väga uudiskirja saada ja armastan innustavaid tsitaate ja lõpurosinaid lugeda. Üks mõttetera, mis mulle väga korda läheb ja mida armastan väga tuttavatega jagada kõlab nii: „Ärge kunagi öelge, et te ei tea, sest me kõik teame midagi. Ärge kunagi öelge, et te ei oska, sest me kõik suudame õppida.“

Liitu uudiskirjaga