Irene, rahvaülikooli inglise keele juhendaja, oli elanud suurema osa oma teadlikust elust teadmisega, et joonistada ta ei oska ja et tal pole mingeid kalduvusi kunstile, kuid avastas maalima sattudes enda jaoks uue kire.
Lõpetasin Tartu Miina Härma nimelise 2. Keskkooli, Tartu Ülikooli ja kasvatasin üles kolm last. Töötades Tartu Karlova Gümnaasiumis asusin tööle ka Tartu Rahvaülikooli ja ühel toredal jõulupeol pandi meid tavapärase jõululaua asemel tööle rühmadesse ja mina sattusin Aime Asi maaliringi.
Ega ma aimanud, et teised seal oskavad ilusasti maalida – muidu poleks julgenudki pintslit kätte võtta. Aga tegevus haaras mind jäägitult ja Aime julgustavad näpunäited viisid esimese pildi valmimiseni. Lahkusin jõulupeolt nagu vastarmunud ja see, mis siis toimuma hakkas … pilte hakkas tulema „kui laudu saeveskist“. Ideid ammutasin internetist, postkaartidelt, loodusest jm. Katsetasin erinevaid stiile ja tasapisi kujunes mulle meelepärasem pintslitõmme. Teooriast ei tea ma midagi, lähtun sisetundest, meeleolust.
Antud pildid ongi põhiliselt algusaja vaimustusest valminud ja nende ideed pole alati algupärased, vahel olen maalides püüdnud mõne kunstniku stiili jäljendades õppida. Hilisemad tööd, mille idee olen algusest peale ise kujundanud, on rännanud mu sõprade kodudesse, kes kõik ootamatult 50 hakkasid saama.
Soovin julgustada inimesi mitte pelgama oma unistusi realiseerida ka juhul , kui varasem kogemus on olnud heidutav – karaokebaarides lõõritavad mitte ainult maailma tipplauljad ja maalida võivad ka mitte ainult Picassod, eks?
