Inkari Lindve. Kuidas keraamikaõps mind ravis?

Minu jaoks on Tartu Rahvaülikoolist kõige vingem õpetaja keraamik Eva Krivonogova. Ta on loominguline, abivalmis ja teab oma alast kõike. Vähemalt ei ole mul õnnestunud esitada ühtegi küsimust, millele ta ei tea vastust.

Eva tundides valitseb mõnus meeleolu. Ka suures grupis jõuab ta igaühele pöörata tähelepanu, aidata sul koputada või rullida või nikerdada roosi. Tema oskus seletada töövõtteid nii, et õpilane tunneb ennast osava ja väärtuslikuna, tasub esiletoomist.

Samas ei anna Eva sulle ideid, vaid aitab mõelda, mida sa ise tahaks teha. Ja siis aitab leida sobiva materjali ning tehnika. Näiteks treimine on raske ja kruusi, kaussi, vaasi saab teha ka teisiti. Glasuurida saab pintsiga aga saab ka kavalasti kasta eseme glasuuri sisse ning tulemus on ühtlasem. Oleneb, mis sind õpilasena köidab. Kui tahad kokku panna oma tassile musta ja valge, siis sellised värvid sulle antakse. Kui tahad värvida roosiõied siniseks, siis saad sinise. Minu jaoks, kes ma olen äämiselt käsitööpelglik ning juba mitu tundi enne kursuse algust tunnen, kuidas käsi kergelt väriseb, on väga oluline moraalne tugi ja soe suhtumine. Seda kõike olen Eva tundides kogenud. Esimesel korral ma tegelikult katsusingi savi esimest korda. Ei, ma ei tulnud tundi nii, et olen ostnud endale koju põletusahju ja soovin saada keraamikuks. Pigem olin kuulnud, kuidas paljud oma erialal töötavad inimesed pingeid maandavad, valides hobi teisest laanest.

Tegelikult võiks öelda välja ka, et enne olin Evaga ka tuttav, kui tundi läksin. Usaldus oli tekkinud tema kui inimese vastu, enne kui julgesin õpilaseks hakata. Enne oli ostnud endale koju tema autoriloominguna valminud tasse, imetlenud vaagnaid ja vaase. Niivõrd imetelenud, et jugelsin ka ise käed saviseks teha. Seetõttu võin ka kinnitada, et täiskasvanuõppes tuleb olla hea suhtleja ja hea spetsialist, seejärel ka hea õpetaja klassikalises mõttes.

Täiskasvanud, kes õpivad enamasti õhtusel ajal ning hobina käsitööd, sealhulgas siis keraamikat, ei vaja „kõva kätt“ ja paikapanemist. Eva oskus tulla kaasa grupi meeleolu ja huumoriga, jäädes samal ajal elegantseks, aitab kaasa õhtutundidel energiliseks jäämisele.

Saladus on ka see, et Eva silub vajadusel üle õpilaste tööd, tagades sellega, et kurikuumas ahjus keraamika-debüüdid ei mõrane ehk siis kontrollib kahtlasi kohti üle, et ahjus asjad ikka ühes tükis püsiks. Iga kord käsi pestes vaatan enda loodud seebialust (mille ta kindlasti üle silus) ja olen uhke. Jah, ta ravis mu lapsepõlvetrauma käsitöö-hirmu!   

Liitu uudiskirjaga