Kui kusagil sulgub uks, siis teisal avaneb aken. Jäädes töötuks, võtsin end Töötukassas arvele ja valisin edasiõppimisvõimalusena Tartu Rahvaülikooli floristika koolituse. Seda eelkõige sellepärast, et olin kunagi, nii üle kahekümne aasta tagasi ka sellega alustanud, aga elu sunnil pooleli jätnud. Lilled ja taimed on mind alati lummanud, mul on palju toalilli ja oma väikesel aiamaalapil kasvatan rohkem taimi kui köögivilja.
Nii me, lillehuvilised, märtsis “ema Leili” juures kokku saime. Kõik erineva vanuse ja taustaga inimesed, keda ühendas ühine huvi floristika vastu. Väga hästi on meeles esimene kohtumine lilleseade koolitaja Leili Alaoja-Reinuga, kes pani meid kohe lilli lõikama.
Käed värisesid ja okkad torkisid, nii see algas…
Seejärel võtsime spiraalkimbu ette. See ongi kõige alus, kui lilled hakkavad käes püsima, on võimalik väga erinevaid kimpe teha, aga selle ajani läheb palju aega. Floristid ütlevad, et iga päev peab vähemalt ühe kimbu tegema, muidu läheb tunnetus käest ära.
Üks esimesi spiraalkimpe
Kuu aja möödudes koolituse algusest läksin praktikale Leeri lillesalongi, mis on üks Eesti parimaid nii oma sisekujunduse kui ka lillevaliku poolest. Tahtsin kogeda, kas ma saan hakkama lillepoes, mida kujutab endast lillemüüja töö. Minul kui endisel õpetajal polnud aimugi, mida tähendab klienditeenindus ja müügitöö. Praegu töötan Gaia Lillesalongis, aga mina kui vaba hing ja kass, kes kõnnib omapead, ei saa kaua ühel kohal püsida ning vahelduseks kolin mõneks ajaks Saksamaale, et oma elu üle järele mõelda ja tagasi tulles olla oma valikutes kindel.
Ükskõik kui vana oled, õppida pole kunagi hilja ja õpingud tulevad alati kasuks. Nii silmaringi laiendamiseks kui ka tulevase töö valikul. Paljud meist on leidnud oma uue kutsumuse floristina, proovin ise ka!
Vanuses 55+ tahad teha juba seda, mis meeldib, mitte enam seda, mida peab.
Lisaks floristikahuvile teen käsitöökaarte, karpe ja albumeid. Mulle kui loomeinimesele on need õpingud igati kasuks tulnud, sest samad on värviõpetus, kompositsioon ja loomingulisus. Ühel mixed-meedia koolitusel valmis mul minimärkmik, kuhu kogun floristide autogramme.
Koolituse lõppedes leidsime me kõik, et see aeg oli liiga lühike. Iga kord saime teada palju uut, ootasime kooliminekut ja kolm päeva möödusid linnulennul!
Saime sõpradeks, meil oli lõbus ja see aeg oli kui palsam hingele.
Meisterflorist Ahti Lyraga
Õpingutest võtsin maksimumi. Sai osaletud lilleklubi Juuli tegemistes. Tegime söödavat kimpu ja rajasime pajuaeda. Meil oli ka suurepärane võimalus osaleda selle aasta Eesti meistrivõistlustel floristikas. Kohtusin seal oma kunagise õpilase ja lilleseade ringi parima osaleja Ahtiga Lyraga. Meenutasime vanu aegu ja tegime pilti.
Meistrikatel tegime lilledest ehteid ja elasime kaasa oma õpetaja Pille Peterson võistlemisele, kes saavutas tubli seitsmenda koha. Saime juba ettevalmistuse ajal aimu, kui mahukas on ühe võistleja kodutöö.
Siis käisime ka Räpina aianduskoolis demo-üritusel Suvised seaded ja kimbud. Sealt sain idee oma kimbu karkassi valmistamiseks.
Loo autor kimpu seadmas
Meie lõputöödest avati näitus ERMis, mis oli pühendatud Eesti 100 teemale. Tegime suured seaded plastvahu sisse. Valisin oma teemaks viljapõllu, täpsemalt 100 viljapead Eestile. Välja tuli sajandivanune rohtunud rukkipõld, kus kasvamas nii rukkililli, karikakraid, hernest ja maasikaid.
Nagu iga kool, möödusid tunnid ka siin tõusude ja mõõnadega, aga kokkuvõttes oli see parim aeg minu elus, koht, kust lahkusime pisarais.
Sellised me olime, Tartu Rahvaülikooli 34. lend – omanäolised, suurepärased, lahedad, parimad!
ERMis
Eve Gross
Vaata rahvaülikooli lilleseade kursuseid:
