Olen rahvaülikoolis itaalia keelt õppinud kümmekond aastat. Selle aja jooksul olen neid õppijaid näinud igasuguseid ja võin öelda, et selleks, et huvi õppimise vastu püsiks, peab miski ikka tagant surkima, mingi motivatsioon peab olema. Kas amet, äripartner, võõramaalasest ämm või väimees, reisihuvi.
Mulle itaalia keel alguses lihtsalt meeldis – ega seda asjata maailma ilusaimaks ei nimetata. Ja kui oled kuulnud väidet, et suurem osa UNESCO maailma kultuuripärandist on Itaalias, tekib huvi keele vastu ka. See oli alguses minu motivatsioon.
Terviseprobleemide tõttu ma enam praegu reisida ei saa, aga ei tahaks ka omandatud keelt uinutada. Loen lehti ja raamatuid, kolan netis.
Ja muidugi seltskond! Kursusekaaslased ja õpetaja. Mulle on see peaaegu ainus võimalus itaalia keeles rääkida – aga see on keeleoskuse püsimise juures väga oluline.
Seda, et vanemas eas oleks hirmus raske õppida, ei saa ma küll öelda. Olen 60ndates. No õpid nüüd sama ajaga ära kaheksa sõna, millega varem õppisid kümme – mis sellest siis on?
