Enesehinnang – sinu elu vundament

Enesehinnangu koolituse läbiviija ja raamatu „Elamise kergus“ autor Katrin Alujev meenutab, kuidas ta hästi hakkama saamist enesekindluseks pidas, kuidas ta jõudis enesehinnangu mõistmise tuumani ning kuidas päriselt oma enesehinnangut kasvatada.

Mulle on palju öeldud, et mis sul viga, sa oled ju alati nii enesekindel. Teatud mõttes olengi. Osades asjades. Enne enesekindluse arengut hakkasin endas julgust arendama. Julgus kompenseeris nii mõnegi puudujäägi enesekindluses. Kuna keegi päriselt mu sisse ei näe, siis kasvatasin endale uhke ja tugeva enesekindluse maski.

Samas selle maski taga oli mu enesehinnang sageli üsna madal. Enesekindlus on vaid üks osa inimese enesehinnangust ja isegi see osa mõnes mu elu valdkonnas lonkas.

Millest koosneb enesehinnang?

Mina jaotan enesehinnangut kaheks. Esimene pool sellest on enesetõhusus. Selle all mõtlen enesekindlust, usku endasse ja oma toimetulekusse, enda usaldamist. Teadmine, et tuled toime elu väljakutsetega. Selles osas on mu enesehinnang reeglina üsna kõrge.

Teine pool enesehinnangust on väärtusetunne – see, et sa väärtustad ennast just nii nagu parasjagu oled ja väärid seejuures parimat. Sageli küll ütleme, et väärime parimat, kuid tõeline eneseväärtustamine eeldab, et ka käitume sellele vastavalt. Suurema osa ajast.

Oluline on, et oskad ennast ja oma toimetamisi tunnustada, ei alahinda väljakutseid, millega oled silmitsi seisnud – tunned, et oled alati vähemalt piisav.

Eneseväärtustamise pikk teekond

Kuigi olen aaste vältel enese väärtustamises palju arenenud, leian aeg-ajalt tänaseni asju, mida peab veel õppima. Tegin karjääri ja ronisin aina kõrgemale, kuid see polnud mulle endale kunagi piisav. Loomulikult oli hetki, mil tundsin enda üle uhkust, kuid see kestis viivuks ja juba otsisin järgmiseid väljakutseid. Ma ei lubanud endale loorberitele puhkama jäämist.

Sageli küll ütleme, et väärime parimat, kuid tõeline eneseväärtustamine eeldab, et ka käitume sellele vastavalt.

Alles aastaid hiljem, kui olin ennast kaks korda läbipõlemise äärelt tabanud, mõistsin, et olin terve selle aja ennast kellelegi tõestada üritanud. Ma tõestasin ennast oma vanadele koolikaaslastele ja õpetajatele. Teen seda siiani. See noor tüdruk mu sees oli endiselt ebakindel ja pidi näitama kunagistele enesekindluse murendajatele, et saan hakkama.

Enesetõhusus ei ole veel eneseväärtustamine

Kui sügaval su sees istub tunne, et sa pole piisav, siis ei ole sul aega nautida oma saavutusi. Sa püüad üha enam ja enam saavutada, omandada, ära teha. Olgu see siis näiteks kõrgem pulk karjääriredelil, parem auto või ilusam kaaslane. Kui su enesetõhusus ehk enesekindlus ja usk endasse on paigas, aga eneseväärtustamine ehk usk, et oled alati vähemalt piisav, mitte, siis võid ennast aina sügavamale ja sügavamale valedesse mässida. Ise ei pruugi sa seda loomulikult märgatagi.

Kui sa ennast ei väärtusta, siis ei väärtusta ka olulist osa endast – oma keha. Sa ei märka oma keha, mistõttu kohtled seda halvasti. Vahel lihtsalt ütled ta kohta halvasti, kuid peamiselt sööd asju, mis pole su kehale head. Sa näpistad une arvelt või puhkeajast, jätad trenni minemata ja turgutad ennast just täpselt nii palju üles, et saaksid tõbisena siiski tööle minna. Kusjuures asja teeb hullemaks see, et kuna su enesetõhususega on kõik hästi, siis oled isegi uhke, et tuled selle kõigega toime. Oled enda üle uhke, et saad hakkama. Kompenseerid.

Kuidas on täna lood sinu enesetõhususe ja eneseväärtustamisega?

Isiksuse arengu koolitused leiad siit.

Liitu uudiskirjaga