Taisi Oss juhendamas. Fotod: erakogu
Nii nagu elus ikka juhtub, et mingile juhusele järgneb juhus, mis muudab su elu totaalselt. Nii ka minuga! Olles neli aastat rätsepaks ära õppinud ja sel alal ka veidi töötanud, tahtsin minna edasi õppima kõrgkooli moelooja eriala. Loogiline jätk, kas pole?
Minu tulevane õige amet ilmutas end juba rätsepaks õppides. Ükskord unustasin kontrolltöös oma perekonnanime panna ja õpetaja pani selle töö peale Taime Taisi, oli lihtsalt väga muhe õpetaja. Tema jaoks jäingi Taime-Taisiks. Tagasi vaadates ei olnud mul ju veel õhkõrna seost ka aiandusega. Aga võib-olla oli siis juba näha, et minust saab Taime-Taisi, sõna otseses mõttes!
Viimasel hetkel aiakujundajaks õppima
Kui tuli aeg viia dokumente kõrgkooli, sattusin maal oma vanematekodus lugema ajakirja Maakodu, kus tuntud ajakujundajad kirjeldasid oma töid ja tegemisi. See tundus nii põnev! Ja kõrgkooli asemel viisingi ma hoopis paberid sisse Räpina aianduskooli maastikuehitaja kursusele. Mõeldud-tehtud. Seda kõike otsustasin ma teha vaid kuu enne kooli algust.
Ka olles alles varastes kahekümnendates, polnud ma kunagi pidutseja, minu lõbu ja seiklus toimus lillepeenarde vahel.
Ma polnud kunagi varem nii mõelnud sellele ametile, et mina võiksin olla aednik…Maal vanemate kodus rohisin ja istutasin lillepeenraid, kuid seda tegin kõike heameelega, tulles nädalavahetuseks maale ja otse peenarde vahele upakile. Ka olles alles varastes kahekümnendates, polnud ma kunagi pidutseja, minu lõbu ja seiklus toimus lillepeenarde vahel.
Õppides, töötades ja välismaal kogemusi ammutades
Kooli õppetegevus oli lihtne ja loogiline. Minu eeliseks oli, et juba tundsin mõningaid lilli. Hiljem avastasin imestusega, et minu paigutatud lilled maal olidki juba suhteliselt õige proportsiooni ja kujundusvõtetega. Järelikult mingi eeldus oli sees peidus olemas ja ootas väljundit.
Taisi istutamas.
Kahju, et tol ajal ei olnud võimalik minna Inglismaale praktikale – nii väga oleksin tahtnud. Inglise aiad on tõelised meistriteosed oma parimas võtmes. Seal on nii palju vaadata ja õppida. Järgmises elus tahaksin küll Inglise aednik olla.
Edasi kulges elu nagu ikka, tööl haljastusfirmas, ja kõrvalt õppides Eesti Maaülikoolis aiandust. Ka omajagu reisides ja vahetusõpilasena teadmisi kaasa ammutades nii Euroopast kui ka kaugemalt. Hea mälestusena on ka meeles Working Holiday viisaga Austraalias pikemalt peatumine ja põnevate taimede kohtamine.
Inglismaal.
Kuni lõpuks siiamaani, et nüüd annan ka loenguid ning praktilisi koolitusi rahvaülikoolis ja seda juba seitsmendat aastat. Kõige rohkem soovingi teha koolitusi sellistel teemadel, kus tunnen ja näen, et usinad aednikud hätta jäävad. Näiteks väetamise ja taimekaitse kursused.
Taimekasvatuse levinud vigu
Vene ajal, mil polnud midagi saada, oligi üks ja ainus väetis – kartuliväetis. Sellega väetati kõik, kuid nüüd on müügiletid lookas ja aednikud segadusse aetud. Isegi minu käest on küsitud, et kas väetist pannaksegi kolm korda nädalas: neljapäev, pühapäev ja kolmapäev. Tundub, et koolis keemiatunnis õpitud tarkus on puha meelest läinud… N,P,K on toiteelemendid (lämmastik, fosfor ja kaalium). Ei jää siinkohal puutumata ka taimekaitse preparaatide väärkasutamine. On juhtumeid, kus ka kontsentraadiga pritsitakse puid, muru jpm. Õudne! Müügil olevatest preparaatidest on 99,9 % kontsentraadid.
Minu jaoks on väga põnevad ka viinamarjakursused, kus isegi mäletan, et alguses ei saanud ma mitte midagi aru, kuidas ja kuna lõikama peab. Tol hetkel tundus viinamarjade kasvatamine tõesti nagu tuumateadus. Viinamarjade puhul on palju aspekte, mida peab väga täpselt teadma, enamikel algajatel kipuvad need põhitõed olema segamini nagu puder ja kapsas. Viinapuudel jäetakse alles eelmise aasta oksi, mille külge tuleb saak. Kui need ära lõigata siis ei saa saaki ja nii juhtubki paljudel. See on põhiline viga, millega minu poole sageli pöördutakse.
Loodusega sõbraks ehk aianduse nippe ja reegleid
Ka loodusega tasub sõbraks saada. Kõik üritavad kõikvõimalikul moel sammalt aiast välja saada, see-eest näiteks inglased teevad selleks kõikvõimaliku, et sammal just tekiks. Seega olengi teinud uue kursuse, kus räägin, kuidas samblaga sõbraks saada, mitte teda oma aiast igal võimalikul moel välja rookida. Netifoorumid lähevad kevaditi pungile: “10 nippi kuidas sammalt aiast välja saada”. Annan kohe teile igivana retsepti: tuleb eemaldada põhjus! Miks sammal tekib, on kolm tegurit: liiga niiske, liiga happeline, liiga tihe muru. Nii lihtne see ongi.
Taisi maasikapõllul.
Enamjaolt tunnengi muret meie aednike pärast, sest järjest vähem on talupojamõistust ja tehakse loodusele lausa kurja oma valede võtetega. Ka selles valdkonnas kehtib reegel, et pigem peaga kui peoga!
Kui arvate, et minu aed on umbrohulibledest puhas, et peab luubiga taga ajama, et ainsamatki leida, siis oh ei!
Minul on väga vedanud, et minu töö on ka minu hobi. Aga kui arvate, et minu aed on umbrohulibledest puhas, et peab luubiga taga ajama, et ainsamatki leida, siis oh ei! Kui olen terve päeva olnud tööl ja käes on kiired ajad, siis tunnen küll, et minna veel oma aeda end upakile ajama on liiast. Aga see tunne peagi möödub ja jälle upitan kuskil.
Seega, loodan palju särasilmseid aednikke näha oma kursustel!
Päikest soovides Taime-Taisi
Vaata kõiki algavaid aianduse koolitusi
Suvelillede kompositsiooni kursuse raames istutatud lilled. Fotod: Tartu Rahvaülikool
