Ma olen ikka imestanud, kui palju erinevaid asju saab Rahvaülikoolis õppida. Lihtsam oleks vist nimetada asju, mida seal ei saa õppida.
Minu lugu on väga lihtne. Tekkis vajadus oskuste järele ja koolitus aitas hädast välja. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et vanatädi käest saadud tigudiivan oli peale kahe lapse päris batuudi puudumise tagajärjel armetus seisus. Riie katki, vedrud väljas ning mererohupuru pudises kogu aeg põrandale. Vanust tal ka juba omajagu.
Minu mees arvas, et diivani uuendamine on mulle paras ülesanne. Suundusime parandamiseks materjale ostma. Kuid mitmes poes vedrusid, vaheriideid, mererohtu jms ostes müüjatega vesteldes selgus, et pole see nii lihtne midagi. Mis käib mille alla? Kust neid tööriistu saada? Kuidas üldse alustada? Kogu selle materjalikoormaga koju jõudes oli hirm juba naha vahele pugenud.
Justkui tellitult potsatas nädalajagu päevi hiljem postkasti Rahvaülikooli pehme mööbli polsterdamise koolituse reklaam. Olen neid reklaame varemgi õhates lugenud – tahaks seda ja tahaks teist kursust ka, aga kunagi pole olnud otsest vajadust end kodust välja ajada. Nüüd registreerusin kiiresti ja jäin kursust ootama. Õigel laupäeval kihutasin Tartusse. Kahepäevane kursus Rahvaülikooli Vaksali tänava töökojas oli igati asjalik. Saime selgeks töövõtted, milliseid tööriistu on vaja, natuke ka muid restaureerimise alaseid nõuandeid. Mitmed kursuslased olid juba päris proffid, kes mitmeid esemeid uuesti elule puhunud. Aga õnneks oli ka minusuguseid täiesti algajaid. Oli täiesti noori ja õnneks ka minusuguseid keskealisi. Isegi üks hakkaja meesterahvas. Juhendaja Joel Kõivistik on oma ala asjatundja ja rahulik inimene. Tema juhendamisel saime tooli pehme osa valmis. Kodus diivani kallale asumiseks tunnen end küll veel ikka liiga algajana ja uute tööülesannete tõttu on aega veel vähem. Kuid ühel päeval peale pisikest juutuubitamist võtan kursuselt saadud jaotusmaterjalid ette, sülitan pihku ja hakkan pihta.
Mina soovitan igal inimesel midagi uut õppides oma ellu vaheldust tuua. See on nagu teatriskäik – pärast seda on tükk aega hea enenrgilisem, rõõmsam ja ka osavam olla.
Tervitades,
Liina Laaser
